Üks sisemine otsus, mis muutis minu elu
Sellest on möödas rohkem kui aasta, kui andsin endale ühe lubaduse.
Tegin väikese sisemise otsuse, millest hakkas veerema lumepall ja mis tõi mu ellu muutuseid, mida ma tol hetkel isegi ei osanud oodata.
Tegelikult oli see väga lihtne otsus- valik, mille tegin enda sees. Ma otsustasin, et ma ei tõsta enam kunagi kellegi peale häält.
Mind teatakse üldiselt rahuliku ja vaoshoitud inimesena. Enamik mu tutvusringkonnast ilmselt ei kujuta ette, et ma võiksin üldse kellegi peale häält tõsta.
Tegin väikese sisemise otsuse, millest hakkas veerema lumepall ja mis tõi mu ellu muutuseid, mida ma tol hetkel isegi ei osanud oodata.
Tegelikult oli see väga lihtne otsus- valik, mille tegin enda sees. Ma otsustasin, et ma ei tõsta enam kunagi kellegi peale häält.
Mind teatakse üldiselt rahuliku ja vaoshoitud inimesena. Enamik mu tutvusringkonnast ilmselt ei kujuta ette, et ma võiksin üldse kellegi peale häält tõsta.
Ometi olen ka mina olnud emotsionaalne, isegi kui ma seda enamasti välja ei näita. Juba lapsena õppisin enda tundeid pigem peitma, kuid see ei tähendanud, et mul neid ei oleks- ma lihtsalt ei julgenud enamuse ajast neid näidata. Kuid mida kauem neid alla suruda, seda suurem on oht, et mingil hetkel lendab kaas ikkagi pealt ära.
Mõned üksikud lähedased on näinud neid hetki, kus ma ei suutnud oma emotsioone hästi hoida. On olnud olukordi, kus olin täielikus ohvrirollis, tundsin enda suhtes ülekohut või olin ärritunud ja arvasin, et mind muidu lihtsalt ei kuulata. Ja nii on juhtunud, et olen kasutanud kõvemat häält.
Need kõige lähedasemad ongi tihti need, kes vajutavad meie nõrkadele kohtadele. Mitte pahatahtlikult, vaid selleks, et näidata, kus meil on veel arengukohti. Suurimad peeglid on tihti lapsed, vanemad, õed-vennad, abikaasad, elukaaslased.
Enne selle lubaduse tegemist oli olnud järjekordne olukord, kus ma tundsin, et olin endast välja läinud ja ei suutnud jääda rahulikuks. Sõnavahetus eskaleerus ja muutus tüliks. Ja nagu ikka, tuli pärast konflikti süütunne. Ebaõnnestumine. Kahetsus. See tuttav tunne, kus saad juba aru, et valjem hääl ei teinud ju tegelikult midagi paremaks. Pigem vastupidi – see valas ainult õli tulle.
Siis ma ütlesingi endale: aitab!
Ma ei taha enam nii tunda.
Ja ma ei taha enam selline inimene olla.
Ja see oli üks parimaid otsuseid mu elus.
Kas muutus tuli kohe? Muidugi mitte. See nõudis teadlikku tööd iseendaga. Ma hakkasin ennast toetama nii hinge kui keha tasandil ja mõtlesin ise välja sobivaid praktikaid, mis aitasid mul päriselt teistmoodi reageerida. Kui on vajadus, sünnivad ka lahendused. See viis mind kiirelt iseenda arengus hoopis teisele tasandile.
Ja nüüd, rohkem kui aasta hiljem, saan ausalt öelda: ma olen oma lubadust pidanud. Ja mitte lihtsalt pidanud – minu suhtumine on muutunud ja minu käitumine on muutunud.
Mina ise olen muutunud.
Elu on muutunud palju rahulikumaks. Üks muutus viis teiseni ja kogu mu sisemine häälestus ning suhestumine olukordadesse on küpsem, tervem ja pehmem. Mina ise olen rõõmsam, rahulikum ja õnnelikum.
Sest tülitseda ei saa üksinda.
Nagu iga lahinguga – kui otsustad selles üldse mitte osaleda, hakkavad asjad lahenema hoopis teisi radu pidi. Ja lõpptulemus võib olla väga positiivne.
See ei ole emotsioonide kontrollimine ega ammugi mitte nende maha surumine. See on õppimine reageerida teistmoodi, kuni sellest saab sisemine hoiak. Loomulikult tulevad emotsioonid aeg-ajalt ikka veel, aga ma ei reageeri enam automaatselt. Ja see ei ole pelgalt tehnika – see on lihtsalt see, kes ma nüüd olen.
Sageli öeldakse: „Ma olengi selline emotsionaalne, sellepärast ma plahvatan. Ma ei saa sinna midagi teha!“
Tegelikult saab alati midagi muuta. Alati.
Aga selleks on vaja tahet ja päriselt sisemist soovi enda sees muutust luua.
Ja just sellest – sisemistest valikutest, reageerimisest väljumisest ja hingelisest vabadusest – hakkan ma peagi rohkem jagama.
Kui see teema Sind kõnetab, hoia silm peal.
Midagi on vaikselt küpsemas.
Mõned üksikud lähedased on näinud neid hetki, kus ma ei suutnud oma emotsioone hästi hoida. On olnud olukordi, kus olin täielikus ohvrirollis, tundsin enda suhtes ülekohut või olin ärritunud ja arvasin, et mind muidu lihtsalt ei kuulata. Ja nii on juhtunud, et olen kasutanud kõvemat häält.
Need kõige lähedasemad ongi tihti need, kes vajutavad meie nõrkadele kohtadele. Mitte pahatahtlikult, vaid selleks, et näidata, kus meil on veel arengukohti. Suurimad peeglid on tihti lapsed, vanemad, õed-vennad, abikaasad, elukaaslased.
Enne selle lubaduse tegemist oli olnud järjekordne olukord, kus ma tundsin, et olin endast välja läinud ja ei suutnud jääda rahulikuks. Sõnavahetus eskaleerus ja muutus tüliks. Ja nagu ikka, tuli pärast konflikti süütunne. Ebaõnnestumine. Kahetsus. See tuttav tunne, kus saad juba aru, et valjem hääl ei teinud ju tegelikult midagi paremaks. Pigem vastupidi – see valas ainult õli tulle.
Siis ma ütlesingi endale: aitab!
Ma ei taha enam nii tunda.
Ja ma ei taha enam selline inimene olla.
Ja see oli üks parimaid otsuseid mu elus.
Kas muutus tuli kohe? Muidugi mitte. See nõudis teadlikku tööd iseendaga. Ma hakkasin ennast toetama nii hinge kui keha tasandil ja mõtlesin ise välja sobivaid praktikaid, mis aitasid mul päriselt teistmoodi reageerida. Kui on vajadus, sünnivad ka lahendused. See viis mind kiirelt iseenda arengus hoopis teisele tasandile.
Ja nüüd, rohkem kui aasta hiljem, saan ausalt öelda: ma olen oma lubadust pidanud. Ja mitte lihtsalt pidanud – minu suhtumine on muutunud ja minu käitumine on muutunud.
Mina ise olen muutunud.
Elu on muutunud palju rahulikumaks. Üks muutus viis teiseni ja kogu mu sisemine häälestus ning suhestumine olukordadesse on küpsem, tervem ja pehmem. Mina ise olen rõõmsam, rahulikum ja õnnelikum.
Sest tülitseda ei saa üksinda.
Nagu iga lahinguga – kui otsustad selles üldse mitte osaleda, hakkavad asjad lahenema hoopis teisi radu pidi. Ja lõpptulemus võib olla väga positiivne.
See ei ole emotsioonide kontrollimine ega ammugi mitte nende maha surumine. See on õppimine reageerida teistmoodi, kuni sellest saab sisemine hoiak. Loomulikult tulevad emotsioonid aeg-ajalt ikka veel, aga ma ei reageeri enam automaatselt. Ja see ei ole pelgalt tehnika – see on lihtsalt see, kes ma nüüd olen.
Sageli öeldakse: „Ma olengi selline emotsionaalne, sellepärast ma plahvatan. Ma ei saa sinna midagi teha!“
Tegelikult saab alati midagi muuta. Alati.
Aga selleks on vaja tahet ja päriselt sisemist soovi enda sees muutust luua.
Ja just sellest – sisemistest valikutest, reageerimisest väljumisest ja hingelisest vabadusest – hakkan ma peagi rohkem jagama.
Kui see teema Sind kõnetab, hoia silm peal.
Midagi on vaikselt küpsemas.